Seekordse vaheaja lugemisena võtsin ette ''Kääbiku''. Ma mäletan, et olen seda kunagi 3. klassis proovinud hakata lugema, aga siis tundus see mulle jube igav ja ma ei viitsinud seda väga lugeda. Aga talvel käisin ma vaatamas ka raamatu põhjal tehtud filmi, mis oli väga põnev ja seetõttu, nähes raamatute valikut, otsustasin ''Kääbiku'' kasuks.
Selle raamatu peategelaseks on kääbik nimega Bilbo Baggins. Ühel päeval tuleb tema juurde võlur Gandalf, kes palub tal osa võtta kavandatavast seiklusest koos päkapikkudega kunagise võimsa kuningriigi päästmiseks, mida tol hetkel valvas lohe. Kääbik ei taha alguses päkapikkude vaimustusest vedu võtta ning reisi jooksul kahetseb ta üpris mitu korda, et üldse kaasa läks. Selle seikluse jooksul tuleb salgale ette mitu ettearvamatust, kuid nad saavad nendest siiski üle.
See on ulmeraamat, sest nagu me kõik teame, pole võlureid, kääbikuid ja päkapikku ju reaalses maailmas olemas. Kuid see maailm, mille raamatu autor on loonud, ei jää päris elu imedelt sugugi alla ja on vaat et vägevamgi. Ütlen ausalt - see inimene peab ikka geenius olema, et ta sellised seosed ja sidemed kõikide asjade üle leiab ja raamatu loogiliseks muudab.
Bilbo on kääbik, kes on heasüdamlik ja hoolitseva mõtlemisega. Samuti on ta ka väga külalislahke, kui just 13 päkapikku talle uksest sisse ei jookse. Ta mõtleb alati ka teiste heaolu peale ning ei ole üldse egoistlik.
Raamat lõppeb nii, et lohe Smaug, kes Mäe sees varandust valvab ning seda enda omaks peab, tapetakse ühe Järvelinna elaniku poolt. Lohe tekitab linnale tohutut kahju ning selle linna rahvas tuleb Thorinilt osa varandust välja nõudma, et oma linn uuesti üles ehitada. Thorin sellega nõus ei ole ja Järvelinn kutsub omale ka haldjad appi. Arvatakse, et kujuneb võitlus Thorini ja tema vastaste vahel, kuid tegelikult läheb hoopis teisiti. Seda lahingut hakati nimetama Viie Väe lahinguks ja see oli päris hirmus. Ühel poolel võitlesid mäekollid ja metsikud hundid, teisel poolel haldjad, inimesed ja päkapikud. Selles lahingus sai surmavalt haavat Thorin ning ta maeti Mäe jalamile, tema kallis aare Laekakivi rinnale. Pärast seda suundus Bilbo koos Gandalfiga koju ning oli ära teeninud oma koduküla rahva põlastuse. Kuid sellest hoolimata elas ta elu lõpuni õnnelikult ega kahetsenud enam kordagi, et ta oli seiklusega kaasa läinud.
Raamatut oli vahepeal keeruline lugeda, sest oli väga palju omadussõnu ja mõne sündmuse kirjeldus läks päris pikaks. Kohati oli raske ka mõne legendi kirjeldust lugeda. Peamised kahekõned toimusid Bilbo ja päkapikkude vahel.
Minu lemmikkoht oli raamatus see, kui Bilbo oli sattunud mäekollide elamusse ning ta hakkas rääkima Guglunkiga, kelle kohta ei tea isegi autor, kes või mis ta oli. Nad hakkasid üksteisele mõistatusi andma ja neil oli kokkulepe, et kaotaja teeb võitjale teene. Samal ajal leidis Bilbo ka sõrmuse, mis tegi ta nähtamatuks. Tegelikult oli see sõrmus Guglunki oma ning tal oli plaan seda kasutades Bilbot ära süüa, samal ajal kui ta kääbikule ''teenet osutamas'' oli.
Ma soovitan seda raamatut teistelegi, sest see on väga põnev ja huvitav raamat. Selles on ka parajalt huumorit, et nii mõnestki kohast ennast muigamast leiad :D
''Kääbik'' on romaan, sest see on oma olemuselt lugu teekonnast ja ülesandest, mis tuleb lõpule viia. Raamatu autor arvas, et müütides kajastub tõde ja vanades legendides ei tuleks näha lihtsalt moonutatud ajalugu - müüdid kõnelevat inimeseks olemisest sümbolite keeles. ''Kääbikut'' võrreldakse ka inimese sisemise teekonnaga, mis meil kõigil tuleb läbi teha.
See raamat on keeruline, sest seal on nii palju erinevaid seoseid inimeste ja erinevate kohtade vahel, täpselt nagu päris eluski. See raamat andis mulle juurde variante, kuidas saada aru inimeste mõistmisest ja seisukohtadest.
No comments:
Post a Comment