Saladuslik saar

Hei, võtsin siis ette oma suvelugemise raamatute nimekirja. Esimene oli "Saladuslik saar".

Nüüd olen ma siis lugenud läbi kogu selle triloogia, "20 000 ljööd vee all", "Kapten Granti lapsed" ja "Saladusliku saare". Viimase raamatu juurde jõudsin ma täiesti loogiliselt, mõtlesin, et loeks triloogia viimase osa ka ära. Pean tunnistama, et nad kõik olid äärmiselt põnevad, aga kõige rohkem meeldis mulle "Saladuslik saar". Mulle meeldivad sellised ellujäämisraamatud ja ega ma neid väga ei leia ka, aga see on küll üks parimatest.

"Saladuslik saar" rääkis viiest Ameerika kodanikust, kes põgenesid kodusõja eest vangilaagrist kuumaõhupalliga. Nad saidki üksteisega tuttavaks vangilaagris. Kahjuks ei jõudnud nad väga kaugele ja nad kukkusid alla ühele asustamata saarele keset Vaikset ookeani. Alguses tundus see neile asustamata, ent varsti hakkasid tulema märgid sellest, et saarel valitseb keegi seal toimuva üle.

Alguses mõtlesid nad teha omale ajutine elukoht ja mõtelda saarelt pääsemisele, ent kui nad määrasid kindlaks saare asukoha laevade kaubateede suhtes, siis kaotasid nad lootuse. Saar oli nii eraldatud ümbritsevast maailmast. Algselt nimetasid nad endid põgenikeks, aga varsti muutsid selle kolonistideks. Saare kolonistid hakkasid omale rajama elukohta, sest saar pakkus neile looduslikult kõike. Kolonistidel tuli ainult mõelda loominguliselt, et neid kõiki aineid ja asju kasutada saaks. Õnneks oli põgenikega kaasas insener Cyrus Smith ja tema abiga leidsid kolonistid igast olukorrast väljapääsu ja said kasutada kõiki loodusvarasid, mida saar neile pakkus.

Ahjaa, tegelasi polegi ma teile veel tutvustanud. Ühesõnaga, koloniste oli algselt viis.

Cyrus Smith - ta oli insener ja esmajärguline teadlane. Ta oli umbes neljakümne viie aastane, hallide lühikeste juuste ja vurrudega. Smithil olid peale leidliku vaimu ka osavad käed, mis aitasid tal oma
ideid ellu viia.

Gideon Spilett - ta oli ajalehe New York Heraldi reporter, kelle ülesandeks oli jälgida sõja arenemist ja selle sündmuseid. Ta oli väga leidlik, realistlik ja hakkaja, ta ei kohkunud tagasi mitte millegi ees. Ta oli umbes neljakümneaastane, tal oli blond põskhabe ning tal oli tugev kehaehitus.

Nabuchodonsor - Cyrus Smithi ustav teener, teda hüüti Nabiks. Ta oli umbes kolmekümneaastane tumedanahaline noormees, heatujuline, arukas ja alati naeratav.

Bonadventure Pencroff - ta oli meremees, tal oli väga ettevõtlik ja järjekindel loomus ning kes on valmis kõigega riskima. Ta oli umbes kolmekümne viie aastane, tugeva kehaehitusega ja tugevasti päevitunud.

Harbert Brown - ta oli viieteistkümneaastane nooruk, Pencroffi kapteni poeg, kes oli jäänud orvuks. Pencroff armastas teda nagu oma last. Harbert oli alati heatujuline ja valmis kõikide raskustega silmitsi seisma. Ta oli väga sõbralik.

Nii, nüüd said siis tegelased lühidalt kirjeldatud. Nüüd nad siis elasid ja arendasid seal oma eluaset. Nad rajasid omale elukoha maalusesse koopasse, kust jõgi varem läbi voolas. Nad hakkasid seda nimetama Graniitlossiks, sest see oli nii ilus. Ühel päeval leidsid nad pudeli kirjaga, et nende saare kõrvaloleval Tabori saarel on merehädaline. Nad läksidki sinna ja leidsid sealt ühe metsistunud inimese. Kolonistid tõid ta tagasi oma Lincolni saarele ja aitasid tal uuesti inimese moodi elama õppida. Tema nimi oli Ayrton. Ayrton rääkis kolonistidele ka oma kuritegudest, mille pärast ta sinna saarele oli jäetud. Millalgi pidi tulema laev talle järgi, kui need inimesed, kes ta sinna saarele olid jätnud, arvasid, et ta on oma võla tasunud. (Seda kirjeldab lähemalt raamatus "Kapten Granti lapsed".)

Koloniste ründasid ka piraadid, kes tahtsid Lincolni saart enda pelgupaigaks võtta. Kolonistid olid suures vähemuses, ent võitlesid väga targalt ja võitsid lahingu.

Kui kolonistid olid saarel neli aastat olnud, siis hakkas vulkaan suitsema. Kolonistid kartsid, et vulkaan hakkab purskama ja nii juhtuski. Kuid enne seda kohtusid kolonistid kapten Nemoga, kes oli peitunud koos oma imelise allveelaeva Nautilusega saare alla ja jäänud ootama oma elu lõppu. Nemo rääkis kolonistidele, et tema oli neid nii mitmestki olukorrast päästnud. Nemo tundis, et hakkab surema ja soovis kolonistidelt, et need täidaks Nautiluse reservuaarid veega ja jätaks tema sinna sisse, veepõhja igaveseks puhkama. Kolonistid olid kapten Nemole lõpmatult tänulikud ja täitsid tema soovi. Pärast seda läksid nad tagasi ja Cyrus Smith rääkis neile, et Lincolni saar lendab varsti õhku. Nii ka juhtus. Kolonistid jäid ühele väiksele kaljule pärast plahvatust lebama ja ootama oma elude lõppu. Ent siis tuli neile järgi laev, mis pidi tooma ära Ayrtoni Tabori saarelt. Kolonistid pääsesid eluga, ent nad olid väga kurvad, et olid kaotanud oma saare, mis neid nii hästi oli vastu võtnud.

Mulle väga meeldis see raamat, see oli tõsiselt põnev. Ma loen tihti mõndasid raamatuid uuesti ja uuesti läbi, nii et ma ei jõua ära oodata, millal saan "Saladuslikku saart" uuesti lugeda. Mulle meeldis see, et J. Verne oli kirjeldanud saart ja muid looduslikke asju nii tabavalt ja selgelt, et kujutluspilt kerkis silme ette. Ma soovitan seda raamatut teistelegi, sest see meeldib ilmselt kõigile, kes vähegi armastavad raamatuid lugeda.

Päikest!