Peata ratsanik

Hei jälle!

Nagu te ilmselt teate, oli mu suvelugemisenimekirjas järgmine raamat ''Peata ratsanik''(M. Reid). Ma ootasin selle lugemist, sest ma olin juba varem esimest peatükki natuke piilunud ja see tundus väga põnev. Samuti ütles mu ema, et see on väga hea raamat ja tema on selle lapsena mitu-mitu korda uuesti läbi lugenud.

Lugu algab sellega, et perekond Poindexter koos oma teenrite ja orjadega üritab minna mööda põlenud preeriat oma uude koju, kuid eksib teelt. Õnneks satuvad nad kokku Maurice Geraldi, hobusekütiga, kes juhatab nad õigele teele ning ratsutab ise minema. Ent kui sisserändurid oma teekonda jätkavad, saabub põhjatorm, kuid õnneks Maurice Gerald sõidab tagasi, tegutseb väga targalt ja päästab seltskonna. Kuid asi võtab hoopis teise pöörde, sest Louise Poindexter, noor kaunis naine, armub hobusekütti, kes on väga vaene ja alamklassist.

Nüüd aga peategelastest.

Woodley Poindexter on rikas plantaator, kes on viiekümneaastane ning ta on väga uhke, ent hea südamega.

Louise Poindexter on Woodley Poindexteri tütar, kes on väga ilus ning teda peetakse Lõuna-Ameerika kaunimaks naiseks. Tema on samuti väga heasüdamlik ning talle ei meeldi, et ta on niiöelda kõrgklassist.

Henry Poindexter on Woodley Poindexteri poeg ja nagu mõista, Louise Poindexteri vend. Ta on kahekümneaastane, tema on väga aus, rõõmus ja heasüdamlik.

Cassius Calhoun on Woodley Poindexteri õepoeg, kes on umbes kahekümne seitsme aastane ning tema on väga egoistlik ning pahatahtlik. Ta tahab Louise Poindexterit, oma nõbu ennast armastama panna ja temaga abielluda, kuid Louise põhimõtteliselt vihkab teda.

Maurice Gerald on siis hobusekütt, kes on kahekümne viie aastane ja väga abivalmis ning heatahtlik. Tal on pikk kannatus, aga kui teda miski lõpuks närvi ajab, siis saab ta väga vihaseks. Ta on armunud Louise Poindexterisse.

Raamatu lõpupoole hakkavad juhtuma imelikud asjad, Henry Poindexter kaob, Maurice Gerald on vigastatud ning Cassius Calhoun läheb öösel ratsutama ning jõuab tagasi alles hommikul. Varsti jõutakse arusaamale, et Henry Poindexter on tapetud ning mõrvariks peetakse Maurice Geraldit. Zeb Stumpil on aga omad arusaamad ja ta tahab ise tõele jälile jõuda. Seda ta teebki ning kui kohus peab istungit Maurice Geraldi üle, siis räägib Zeb Stump enda loo ära ja sellel on väga usutavad tõendid. Zeb Stump arvab, et mõrvar on Cassius Calhoun. Samal ajal kui Zeb Stump oma lugu räägib, põgeneb Cassius Calhoun, ent pika tagaaajamise käigus saab Maurice Gerald ta kätte ning mõrv on lahendatud.

Mulle väga meeldis see raamat, seda oli tõeliselt põnev lugeda ning kogu aeg juhtus midagi põnevat. Sellel raamatul oli ka mõte sees. Mõte oli selles, et armastus on armastus ja kui inimesed üksteist armastavad, siis pole vahet nahavärvil, ühiskonnaklassidel ja vaesuses või rikkuses, sest Maurice Gerald ja Louise Poindexter ju armastasid üksteist, kuigi nad olid väga erinevatest maailmatest. Mina olen see inimene, kes on rassismi vastu, sest ma ei saa aru, miks inimesed eristavad üksteist nahavärvi järgi. See asi pole ju sinu enda teha ja rassism on väga vastik. Väga nõme.

Ma tõesti soovitan seda raamatut, see võib tunduda alguses küll pikk, ent lugedes läheb see väga kiiresti :)

Aitäh lugemast!