Ööloom

Hei,

viimasest kirjutamisest on möödas juba kuu, seega on viimane aeg uuesti blogima hakata. Uuel aastal uue hooga :D Igatahes, aasta 2014 esimene kohustusliku kirjanduse raamat oli Kate Thompsoni ''Ööloom''. Mul oli see raamat kodus olemas, olin seda ka kaks aastat varem ka lugenud, ent otsustasin kindluse mõttes uuesti läbi lugeda. Kuulsin, et teistel oli selle raamatu leidmisega probleeme nii, et olin õnnelik, et ''Ööloom'' mul olemas oli.

Aga nüüd natuke raamatu sisust.

Peategelane oli teismeline poiss nimega Robert, kes oli kaldunud natuke nii-öelda halvale teele. Ta ei käinud koolis, tarvitas alkoholi, narkootikume ja suitsu ning varastas autosid ja sõitis nendega ringi. Et Robsterit, nagu ta sõbrad teda kutsusid, õigele teele juhtida, kolis tema ema maale, väiksesse külla Claire'i, koos Roberti ja tema väikese venna Dennisega. Robert ütles muidugi kohe, et tema sinna ei jää. Kui nad majja sisse kolisid, said nad teada kummalistest lugudest seoses selle majaga. Väidetavalt oli seal elanud kunagi abielupaar koos oma lapsega, kes oma lapse olid ära tapnud. Levis ka jutt, et õige laps oli haldjalapsega ära vahetatud. Maja eelmine elanik oli olnud rootslane Lars, kes ühel hetkel lihtsalt haihtus, olles jätnud kogu oma vara majja. Majaga käis kaasas ka lugu, et igal öösel tuleb haldjas, kes ootab, et maja elanik talle piima kausi sees välja paneks. Rootslane Lars oli seda iga öö teinud.

Larsist oli maha jäänud ka auto, millega Robert peaaegu kohe peale sissekolimist linna eelmisesse elukohta põgenes ja koos oma veidi segase sõbra Mickiga puruks sõitis. Mickil tulid peale seda suured jamad ja ta pandi vanglasse. Roberti kaks teist sõpra, kellega ta pundis olid, pöörasid temaga pärast seda juhtumit tülli. Robert oli alati olnud oma kambas see kõige väiksem, keda kõige rohkem vaja oli taskuvargaks. Raamatu lõpus sain teada, et Bobby on kambast välja heidetud ja tema asemele mingisugune väike poiss võetud, nagu Robert ise omal ajal oli. See viis Roberti masendusse ning ta pöördus tagasi koju.

Kodus sattus ta aga maja rentniku meelepaha kätte, kes nõudis, et talle auto eest raha makstaks. Roberti emal polnud seda raha aga kuskilt võtta ja nad leppisid kokku, et Robert teeb selle eest tööd. Ja Robert läkski maja rentniku tallu tööle ja leidis, et tegelikult talle meeldib see ja ta saab ennast niimoodi välja elada. Ta sai sõbraks ka rentniku poegadega, kellest üks, automehaanik, talle rohkem meeldis ja kellega tal väga huvitav autosid parandada oli.

Hiljem ajas ringi kolades leidis Robert koha, kuhu olid pandud kõik Larsi vanad asjad ning avastas Larsi märkmiku nende haldjate kohta, kes väidetavalt maja ümber elasid. See hirmutas Robertit, sest tema väike vend Dennis pani igal öösel nendele ''haldjatele'' piima välja ja olevat näinud seda haldjat, keda ta kirjeldas kui ''väikest tädi''.

Raamatu lõpupoole leiti ühe karjapidaja maa pealt Larsi tükeldatud laip. Tehti uurimine ning selgus, et üks väike inimene oli noaga Larsi ära tapnud. Alguses kahtlustati, et see oli Dennis, ent noalt leitud sõrmejäljed seda ei kinnitanud. Ilmselt oli Lars haldjale järele haldja elupaika mägraurgu läinud ning haldjas oli ta enesekaitseks tapnud. Lars oli muutunud liiga uudishimulikuks ning see maksis talle kätte.

Raamat lõppes minu jaoks natuke liiga ootamatult, ühtäkki tuli lehekülg sellest, kuidas Bobby täiskasvanuna 14-aastasele Dennisele näitab ühte mutrivõtit, mille ta oli ostnud sellel ajal, kui nad Claire's elasid. Bobby oligi hakanud tegelema autodega, see oli talle külge jäänud Claire ajast.

Ma tegelikult ei oskagi öelda, kas see raamat mulle meeldis või ei meeldinud. See oli natuke imelik raamat, aga lugedes läks see üsna kiiresti. Mulle tavaliselt väga ei meeldi sellise fantaasia või ulme kalduvusega raamatud, ikka pigem realistlikud tunduvad mulle huvitavamad, aga see oli tegelikult suhteliselt normaalne. Üsna raske on seda raamatut kirjeldada, sest selle sündmustik oli päris tihe ja
keeruline.

Autor oli suutnud päris hästi kirjeldada seda, mis suhe oli Bobbyl oma emaga. Ta tundis ängi, kui ema nuttis või nad tülitsesid, tundis ennast halvasti, aga üritas välja näha ükskõikne... Kate Thompson on minu meelest väga hea tunnete kirjeldamises.

Mul tekkis lugedes palju küsimusi, millele ma vastust ei saanudki. See tegelikult häirib mind kui ma ei saa teada vastuseid :D Aga paljud teisedki kirjanikud on öelnud, et osad asjad raamatu loo kohta peavad jääma saladuseks kirjaniku enda sisse. Ja ma ei mõista ka väga, mida autor raamatuga öelda tahtis. Võib-olla seda, et osa noori on oma elu ära rikkunud ja on võimalik saada ree peale tagasi. Aga samas, see oleks ju liiga selge ja otsene. Äkki mõni keerulisem tagamõte, milleni mina seekord ei jõudnud...? Selles osas jäi raamat mulle segaseks.

Soovitan lugeda seda raamatut, sest see läheb tõesti päris kiiresti käes. Need, kes tavaliselt väga lugeda ei armasta, on samuti öelnud, et see raamat on huvitav.

Nell.