Õudne Eesti

Hei,

seekord oli kohustusliku kirjanduse raamatuks kogumik ''Õudne Eesti'', mis on koostatud Indrek Hargla poolt. Kogumikus on erinevatel aegadel erinevate Eesti autorite kirjutatud õudusjutud. Pidin lugema 10 lugu ning nendest ma ka lühidalt räägin, ühest natuke pikemalt.

''Rõugutaja tütar'' Friedrich Reinhold Kreutzwald

Lugu rääkis Rõugutaja kuusekoorest nahaga tütrest, keda ema pidevalt mehele panna proovis, kuid tal see väga ei õnnestunud. Ta laskis nõial kokku segada armujoogi ning jootis seda ühele mehele, kuid tulevane väimees avastas oma naise mitte-inimlikkuse õhtul ning põgenes. Mees kosis hoopis ühe teise naise ning sai ka temaga poja. Rõugutaja ema sai sellest teada ning lasi nõial mehe naise libahundiks moondada ja sokutas oma tütre haigevoodisse lapse juurde. Kuid laps karjus ööd ja päevad, sest see polnud tema ema. Lapsehoidja läks lapsega õue, kus ta kohtus päevast päeva libahundist emaga, kes last imetas. Ühel päeval tuli ka isa lapsehoidja jutu juurde vaatama ning kohtus oma naisega uuesti ja sai aru, mis trikki talle Rõugutaja poolt mängitud oli. Mees maksis kätte ning põletas mõlemad Rõugutajad oma saunas maha.

''Metsavaim'' Veiko Belials

Lugu oli ühest mehest, kes juba poisikesest saati oli armastanud oma vanaisa talu kõrval olevat metsa ning käis seal endale jõudu ammutamas. Ta avastas metsas muinasjutulise maailma haldjaväludega.  Metsas ta otsekui laadis ennast. Tudengina hakati teda kutsuma Metsavaimuks, sest see ta ju oligi. Ta meeldis tüdrukutele ning tema oleks võinud saada neist ükskõik kelle, kuid milleks? Sest nad olid lihtsalt tavalised tüdrukud võrreldes nendega, keda tema nägi oma metsas. Tal oli ka oma hingepuu, üks vana mänd. See mänd lahendas tema muresid ning andis talle jõudu igapäevaeluks. Siin olid tema täiuslikkuse hetked. Kahjuks aga kohtus ta seal ühe teise mehe, Valdekuga, kes plaanis metsa ära osta ja puud maha raiuda. Valdeks käskis tal jalga lasta, kuid Metsavaim ei kuulanud teda. Ta sai väga vihaseks, kui kuulis, et Valdek tahab Taganuka kuusiku lasta maha raiuda. Ta proovis Valdekule aru pähe panna, kuid see oli võimatu. Metsavaim oli mures. Ta kõndis metsas ringi, tunnetas metsa jõudu. Ta tundis, et see on tema ainuke kodu. Ta plaanis Valdekule vastu astuda ning kogus selleks parajasti energiat ühest nendest vanadest ja väärtuslikest puudest, kui Valdek tuli ja ta maha lasi. See lõpp oli minu jaoks väga ootamatu ja kohutav. See oli lihtsalt kohutav. Sellel hetkel muutusin ma nii kurvaks ning mõtlesin, kui paljudele inimestele ka praegu võivad metsad olulised olla ja teised inimesed need lihtsalt külma südamega maha raiuvad. Sest nad ei mõtle selle peale, kui tähtsad need olla võivad. Aga see pole ju nii ainult metsadega. See võib ka muude esemete ja kohtadega nii olla. See on minu meelest nii kurb, kui materialistlikuks on maailm muutunud. Nüüd ongi nii, et tulevadki taolised Valdekud ja lasevad näiteks metsa maha raiuda, et lihtsalt raha saada. See on väga nukker. Mulle tegelikult väga meeldis see lugu, sest see oli nii armas ja nii kurb ühteaegu. See oli tõesti ainuke nendest lugudest, mida ma lugesin, mis mind mõtlema pani. Nende lühikese nelja lehega suutis autor kokku võtta kõik, mis vaja. Mõnel melanhoolsemal perioodil võib see mind isegi nutma panna. Ja ma tean, et teistele mõjus see lugu samamoodi. See lugu on lihtsalt perfektne. See ütleb kõik.

''Soo sõrm'' Rein Raud

Lugu rääkis Erich Kailist, kes oli kunstnik. Algselt sai ta kuulsaks, kuid siis hakkas tema tööde mõte ära kaduma ning ta langes paljude kriitikute ohvriks. Kuid kummaline oli loo juures see, et iga kord, kui mõni kriitik Kailu kohta halva sõna ütles, juhtus temaga midagi. Näiteks üks kriitik, kes oli kogu aeg Kailu halvaks kunstnikuks tembeldanud, ütles lõpuks ka hea sõna Kailu kohta, kuid järgmisel päeval jäi ta auto alla ja suri haiglas. Teine, kes Kailu kritiseeris, vaevles ninaverejooksu käes. Loo minategelasele meeldis kõige rohkem üks Kailu maal habemikust ning ühel hetkel, kui Kail jälle maalima hakkas, tegi ta selle habemiku maali teisendi, kus sõbraliku habemiku asemel on piinatud näoga närviline mees, kelle pilk väljendas masendust ja halastuse ootust. Loo jutustajale see versioon ei meeldinud. Kui ta Kailule hiljem külla läks, kohtus ta ka tema beebist pojaga. Kailu poja pilk oli külm ja tark, mitte lapselik. Ning tema käed, tema käed oli täpselt samasugused nagu Kailu viimasel teisendil habemikuga maalist. See tundus minategelasele õõvastav ja hirmus.

''Õhk täis on kirge'' Friedebert Tuglas

See lugu jutustas ühest leitant Lorensist, kes oli tuntud kui naiste väärkohtleja. Loo alguses hakkas ta jällegi minema ühte mõisa ühele tüdrukule külla, kuid eksis ära ning sattus ühte mahajäetud majja, kus siiski imekombel viis inimest sees elas. Kuid need inimesed tundusid talle algusest peale kahtlased. Lorens sõi siiski seal kõhu täis ja jäi öömajale. Ühel hetkel ärkas ta üles oma hobuse kisendamise peale. Kõik tema võõrustajad olid kadunud. Ta rahustas oma hobust ning nägi, kuidas võõrustajate pead olid justkui palmipuul kookospähklid, kirudes ja sõimates teda kui naistele halbatoojat. Lõpuks nad avastasid, et Lorens istub sealsamas põõsas ja kuulab nende juttu. Nad sööstsid Lorensile kallale, kes suutis nad ära tappa, kuid ta polnud enam inimene ning ühel hetkel, loo lõpus ta suri.

''Kojutulek'' Liisi Ojamaa

Lugu rääkis ühest tüdrukust, kes läheb oma sõbra juurde reede õhtul ning seal ootavad teda veel mõned inimesed. Tom ise tuleb koju oma tädi matustelt, keda ta õhtu läbi taga nutab ja koju kutsub. Lõpuks tuleb tema tädi külmalt läbi lahtise akna, koos peategelase surnud mehe ja lapsega. Tüdruk põgeneb aknast koos Tomi elukaaslase Kiluga.

''Suurte kuuskede man'' Juhan Jaik

See lugu oli ühest jahimehest Jakopist, kes tappis loomi lihtsalt valimatult, olenemata vanusest või liigist. Tema eesmärk oli lihtsalt tappa. Ühel korral aga muutus ta liiga ahneks ning seadis lõksu karule, kes ka kohale tuli. Jakop tulistas teda mitu korda

', kui karule ei paistnud see midagi tegevat. Karu tungis Jakopile kallale ning tappis ta. Hiljem leiti surnud karu koos Jakopiga. Mets tasus Jakopile niimoodi kätte valimatu tapmise eest. See näitab jällegi, et elus peab kõik tasakaalus olema. Kui sina teed halba, tuleb sulle samuti halba tagasi.

''Rannahiidsed'' Karen Orlau

Lugu rääkis ühest vanast keerulise minevikuga naisest, kellest kõik külas eemale hoidsid, kuid talle toitu ikkagi tõid. Ühel hetkel, kui vana naine Liida suri, pro

ovib minategelane naise kunagiselt sõbralt  Leenelt teada saada, mis nende vahel juhtus ning miks Liida erakuks jäi. Ta saab teada, et Liida ei olnud oma isa laps, kes teda ka peksis. Liida laskis teismelisena maha lasta oma venna ja isa, kes tal normaalselt elada ei lasknud. Kuid tal oli veel üks põhjus. Ta ei tahtnud, et tema vend ja tema sõber Leene abielluksid ning tema meelest oli selleks oht. Leene aga pidas kuni surmani Liida vastu vimma ja jutustas sellest ka minategelasele.

''Öö nõiapoes'' Gert Helbemäe

Lugu rääkis keskaegsest apteekrist Timotheus Rotterist, kelle juurde tulevad öösel pulmast kaks meest, kellega on kaasas haige noor mees. Nad tahavad apteekrilt rohtu noorele mehele ja järsku ootamatult tuleb sisse ka heidiku moodi mees koos kepiga. Ta räägib kummalist juttu, küsides, kas apteekril ka surma vastu rohtu on. Apteeker annab kõikidele ruumisviibijatele, ka haigele ja endale Elueliksiiri. Ta märkab, et heidik puudutab oma kepiga tema õlga. Kesköised külalised lahkuvad ning apteeker ja noor haige heidavad magama. Hommikul ärkab apteeker üles ning näeb, et haigel on kõrge palavik ja põse peal suur punn, mis on selge märk katkust. Selsamal hetkel meenub Rotterile külalegend heidikust, kes kepiga puudutades katku majja toob. Ta satub paanikasse ning noor haige sureb sealsamas. Rotter sureb kolm päeva hiljem. Nii tuligi katk Tallinna linna.

''Surnu pärandus'' Aleksander Tassa

Lugu rääkis Tartu linnas 13. septembril surnud raamatukogu töötajast, keda kõik austasid. Peategelane koos oma abilisega läheb raamatukokku tööd ümebr korraldama, et seal saaks siiski tööd ka jätkata. Järsku pääsevad purkidest välja maod ja muud roomajad ning peategelase abiline tapetakse nende poolt. Peategelane suudab püsida elus ning karjuda appi, kuid keegi ei saa aru, mis tal häda on. Selle loo lõpust ma aru ei saanud, midagi juhtus seal veel. Keegi laskis kedagi revolvriga, kuid see jäi mulle väga segaseks.

''Ohvrid'' Jaan Oks

See lugu rääkis külast, kus inimesed teadmatult lihtsalt kaovad. Kahtlustatakse selles vana nõida, kes pidevalt marju korjab. See tundub inimestele kahtlane, kuid kellelgi tõendeid ka pole. Inimesed aina sosistavad oma kahtlustest. Hiljem levis ühine arvamus, et kadunud on metsas ära eksinud ning kogemata nõia koju sattunud, kus ta nad ära tapnud on.