on jälle käes aeg teha siia blogisse üks järjekordne postitus. Seekordseks raamatuks pidi olema mõne eestlase reisikiri ning meil on kodus päris mitu ''Minu...'' sarja raamatut, seega tegin valiku meie koduse raamatukogu põhjal. Mõtlesin kaua, kas valida ''Minu Maroko'' või ''Minu Itaalia'' ning liisk langes ikkagi ''Minu Itaalia'' peale. Valisin selle, sest olen ise samuti Itaalias käinud ja mind väga huvitab kõik Itaaliaga seotu, sest see on väga huvitava kultuuri ja ühiskonnaga riik, millel on ka, nagu raamatust lugesin, mõned varjuküljed.
Raamat räägib autori Kristiina Praakli igapäevasest elus Itaalias. Raamat algab Kristiina ja tema tulevase mehe Andrea kohtumisest Soomes Tampere ülikoolis. Pärast omavahel tutvumist ja lähedasemaks saamist sõidab Kristiina üsna ruttu suvel Andrea kodumaale, Itaaliasse elama ja õppima. Seal üritab ta sisse sulanduda ja mitte teha vigu üldise käitumise osas. Itaallastel on palju erinevaid kombeid ja tavasid, mille vastu eksides vaadatakse sinu peale edaspidi natuke viltu. Kristiina teeb neid vigu päris tihti ja õnneks oskab ta ka enda üle naerda, seega on kogu raamat kirjutatud läbi huumoriprisma autori ebaõnnestumistest ja seiklustest.
Raamatu teemadest domineerib Itaalia köögikultuur. Autor tunnistas samuti oma raamatus, et on mõnes mõttes sõltuvuses Itaalia toidust, eriti Itaaliaga tutvumise alguskuudel, kus Kristiinal oli eesmärk ära proovida kõikvõimalikud Itaalia toidud. Ma nõustun autoriga, sest ka mina ei suuda tihti Itaalia pastadele, salatitele ja pitsadele vastu panna. Kristiina teeb ka süües ja söögitegemises mitmeid vigu. Näiteks, kui itaallane pakub pastat juurde, siis see on pigem lihtsalt viisakusest ning tavaliselt sellest pakkumisest keeldutakse. Kristiina aga oli nii näljane, et lasi endale jahmunud itaallannal pastat juurde tõsta ja kogu ülejäänud seltskonnas valitses Kristiina söömise ajal haudvaikus. Autoril endal oli muidugi väga piinlik, aga algajal juhtub ja see viga andestati talle üsna ruttu.
Itaallased on väga-väga kriitilised toidu osas. Kui midagi pole nad varem söönud, siis nad seda ka väga maitsta ei tahaks. Kui midagi toidu sees on teistsugus kui tavaliselt, siis and seda üldjuhul ei söö. Autor rääkis ka raamatus, et itaallased ei söö kunagi eelmistel päevadel tehtud toite ja kui midagi toidust järgi jääb, visatakse see kergekäeliselt prügikasti. Kristiinal oli alguses väga raske keelt hammaste taga hoida, nähes, kuidas pool tundi tagasi valminud pasta otsejoones prügikasti kallatakse, saatmas kommentaarid nagu ''See pasta on juba ammu vanaks läinud.''
Itaalia tundub pealtnäha küll nagu perfektne riik, kuid tegelikult on ka sellel mündil tuhmim pool. Eriti just poliitilises küljes. Itaalia riigis valitseb kaos, mitte mingit süsteemsust ei ole. Kristiina räägib ka oma käigust Itaalia rassistlikusse migratsiooniametisse Questurasse, et saada kätte oma elamisluba, kuhu keegi vabatahtlikult ei lähe. Kristiina, teadmata, milline raske olukord seal teda ees ootab, läheb sinna suhteliselt rõõmsalt, kaasas elukaaslase Andrea manitsused ja hoiatused. Kristiina jaoks on see üks tema elu raskemaid olukordi, sest migratsiooniametniku käitumine põrmustab Kristiina tuju ja oleku. Autor ise ei oska öelda, miks ta lasi üleoleval migratsiooniametnikul ennast mõnitada ja omale pähe istuda.
Itaallastele on surm ja surnuaed väga tabud teemad. Sellest ei räägita peaaegu mitte kunagi, sest itaallased väga kardavad. Kristiinat huvitab väga Stagliano surnuaed, kuhu teda ikka ja jälle tagasi tõmbab, eriti 19. sajandi ossa, kus on väga uhkelt nikerdatud valgest marmorist hauad. Seal on ka galleriad, kus on kolmekümne meetri pikkused ja viie meetri kõrgused urniseinad, täis lahkunute pilte ja nikerdatud plaate. Raamatus kirjeldab autor surnuaedakäiku väga õudselt, lubades endale iga kord pärast lahkumist, et ta enam kunagi sinna tagasi ei lähe, kuid ikkagi läheb.
Mulle väga meeldis see raamat, sest autor oli kirjutanud raamatu väga kaasatõmbavalt ja huvitavalt. Samuti ma naersin päris palju raamatut lugedes. Mulle üldiselt üldse meeldivad elulooraamatud, aga see on üks mu lemmikutest. Nüüd ma tean Itaaliast palju rohkem kui varem ja ma oskan sellesse suhtuda teistmoodi. Ma loodan, et Kristiinal ja tema elukaaslasel Andreal läheb hästi ja nüüd ei suuda ma enam oodata järgmist Itaalia-reisi.
Nell
No comments:
Post a Comment