Suvelugemine: Stieg Larssoni millenniumitriloogia

Hei,

pole juba peaaegu kolm kuud siia kirjutanud. Seega otsustasin, et nüüd on aeg teha ära sissekanne oma suvelugemise kohta. Ma olen sellel suvel lugenud palju raamatuid, kuid kõigist neist kirjutada ma lihtsalt ei jõuaks. Sellepärast valisin parimad raamatud välja.

Kirjutama hakkan ma siis ühe rootsi kirjaniku, kes tänaseks on küll surnud, Stieg Larssoni ülipõnevast triloogiast. Raamatuteks on ''Lohetätoveeringuga tüdruk'', ''Tüdruk, kes mängis tulega'' ja ''Purustatud õhuloss''. Kõik kolm olid ülipõnevad kriminaalromaanid, kuid kõige rohkem meeldis mulle ''Purustatud õhuloss'', sest seal saab lugu lõpuks lahenduse ja see läks mul käes kõige kiiremini. Ma kirjutan siis natuke igast raamatust.

Esimene osa, ''Lohetätoveeringuga tüdruk''. Lugu algab ühe peategelase ajakirjaniku Mikael Blomkvisti kohtuasjaga, mille ta kaotab ning mille eest hiljem kolm kuud vangis istuma peab. Mikaelil on vaja aeg maha võtta oma ajakirja Millenniumi toimetusest ning tal avaneb selleks suurepärane võimalus vana rikkuri Henrik Vangeri abiga. Henrik Vanger pakub Mikaelile tööd, mille suitsukate on Henriku suguvõsa kroonika koostamine, kuid tegelik ülesanne Henriku sugulase, Harriet Vangeri viiekümne aasta taguse kadumise uurimine. Arvatakse, et Harriet tapeti. Lugu tundub täiesti lahendamatu, kuid MIkael võtab töö vastu, sest saab selle eest olenemata tulemustest ülihead palka ning Henriku poolt lubatud infot Wennerströmi kohta, kellele Mikael kohtuasja kaotas, ühe artikli avaldamise tõttu. Aegamööda selguvad mitmed jahmatavad detailid ning loo keskel saab Mikael omale abiliseks väga salapärase väidetavalt psüühhikahäirega tüdruku Lisbeth Salanderi, kes, nagu välja tuleb, on maailmatasemel häkkerist geenius. Lisbeth ja Mikael lahendavad juhtumit üha lähedasemaks saades edasi ning lugu saab ootamatu lahenduse, kui Harrieti vend Martin Vanger Mikaeli oma maja keldris asuvasse piinakambrisse kinni paneb ja teda üles puua üritab, sest on enne rääkinud talle ära oma sarimõrvaritegudest, kuid siis tuleb Lisbeth ning päästab Mikaeli. Martin Vanger teeb enesetapu, sõites veoautole ette. Harriet Vanger leitakse Austraaliast üles. Ta põgenes viiskümmend aastat tagasi, sest tema isa ja vend Martin vägistasid teda pidevalt ning ta ei suutnud sellega enam edasi elada. Lõpuks tuleb ka välja, et Henrikul on informatsioon Wennerströmi kohta, mida Mikael  juba teab. Mikael on pettunud, kuid Lisbeth häkib Wennerströmi arvutist välja mitmeid asju, mida Millennium avaldab ning Wennerström leitakse paar kuud pärast artikli avaldamist surnuna.

Teine osa, ''Tüdruk, kes mängis tulega''. Mikaeli juurde tulevad Dag Svensson ja Mia Bergman uurimusega traffickingi, noorte tüdrukute prostitutsiooni ostmise kohta. Mikael kavatseb nende loo ka Millenniumis avaldada, kuid siis tapetakse Dag ja Mia nende oma korteris ning relvalt leitakse Lisbeth Salanderi sõrmejäljed. Paar päeva hiljem leitakse tapetuna ka Lisbethi advokaadist eestkostja Nils Bjurman, kes Lisbethi vägistas. Jällegi leitakse ilmselge seos Lisbethiga. Tüdruk kuulutatakse üle riigi tagaotsitavaks, kuid too on kui õhku haihtunud. Mikael keeldub uskumast Lisbethi süüd ning asub asja omavoliliselt uurima. Samal ajal avastatakse aina uusi õõvastavaid detaile mõrvade kohta. Tuleb välja, et prostitutsioonikaubandusega on seotud Lisbethi isa, Aleksander Zalatšenko, kelle tapmiskatse pärast Lisbeth vaimuhaiglasse ja eestkoste alla pandi. Raamatu lõpus suundub Lisbeth oma vanaks jäänud isa tapma, kuid tema kasuvend ning Dagi, Mia ja Bjurmani tegelik mõrvar Ronald Niedermann (kes muuseas ka ei tunne valu ning on ülitugev) kaitseb isa ning üritab Lisbethi ise tappa. Zala ja Niedermann tulistavad Lisbethi kolm korda ning matavad ta maha, kuid tüdruk jääb imekombel ellu. Ta suudab ennast välja kaevata ning suundub uuesti Zalatšenkot tapma, lüües talle kirvega pähe. Niedermann põgeneb. Samal ajal jõuab kohale Mikael Blomkvist, tänu kellele jõuavad Zalatšenko ja Lisbeth haiglasse ning jäävad ellu.

Kolmas osa, ''Purustatud õhuloss''.  See osa algab Zalatšenko tapmisega, tapjaks Evert Gullberg, mis muide juhtus ka juba haiglas. Ülejäänud raamat põhineb Lisbethi vastu suunatud kohtuasjaga tegelemisega. Lisbethi advokaadiks saab Mikael Blomkvisti õde Annika Giannini. Lisbeth hakkab ajapikku Annikat usaldama ning koos võidetakse kohtuprotsess. Lisbeth Salander tunnistatakse süütuks ning vaimuhaigusest vabaks, seoses sellega vahistatakse Lisbethi arst, Peter Teleborian, kes Lisbethi ahistas ning kahest aastat 381 päeva teda ahelates voodis hoidis. Lisbeth tunnistatakse täiesti terveks ja normaalseks inimeseks. Lisaks sellele paljastatakse, et Lisbethi vaimuhaiglasse panemisega on seotud Rootsi Kaitsepolitsei, kes kõik on Zalatšenko käpa all. Sellest tuleb suur skandaal ning Rootsi rahvas on vapustatud. Vahistatakse mitmed KaPoga seotud inimesed.

Kõik kolm osa olid vägaväga mahukad, neid lühikirjeldusi oli väga raske teha, sest igas raamatus on nii palju fakte. Mulle väga meeldisid kõik, kõige venivam oli võib-olla teine osa, kuid seda ainult võrreldes teiste raamatutega. Muidu oli see ülimalt hea raamat.

Mind jällegi pani imestama see, kuidas Stieg Larsson on suutnud välja mõelda niivõrd sisuka ja mitmetahulise loo. Kuidas suudab inimene niimoodi välja mõelda terve oma maailma?

Tegelastest meeldis mulle kõige rohkem muidugi Lisbeth. See raamat näitab jällegi inimestele, et mitte kunagi ei tohi otsustada välimuse põhjal. Lisbeth, jah, nägi välja nagu psühhopaat, kuigi tegelikult oli ta üks geenius, kellel on lihtsalt väiksed kiiksud.

Need on kõik väga karmid raamatud ning paljude jõhkrate juhtumitega. Seda triloogiat lugedes peab tõesti pingutama, et raamatuid käest panna, niivõrd huvitavad on need. Mul oli täitsa kahju, kui viimane raamat läbi sai. Ma ei soovita seda raamatut väga noortele ega ka nõrganärvilistele, kuid ülejäänutele - see on ülipõnev triloogia.

Mõnusat lugemist!