Libahunt

Hei,

seekordseks kohustusliku kirjanduse raamatuks oli August Kitzbergi näidend ''Libahunt''. Alguses, kui ma selle raamatu kätte sain, mõtlesin, et issand jumal, küll annab ikka seda lavastust lugeda! Hiljem selgus, et see oli kahe näidendi kogumik ning see sisaldas ka Kitzbergi ''Kauka jumalat''.

Näidend rääkis siis ühest vanal ajal elanud Tammaru taluperest, kuhu kuulusid peremees, perenaine, poeg Margus ja vanaema. Samuti oli sinna elama võetud ka kasutütar Mari, kellega perepoeg Margus siis lõpuks abielluma pidi. Mari oli pererahva poolt heaks kiidetud ning juba arvestatud sellega, et Margus ja Mari ühel päeval abielluvad. Ühel pimedal talveõhtul aga pärast kirikus ühe nõia hukkamist saabub nende ukse taha sellesama nõia väidetav tütar ning pererahvas võtab ta enda juurde tallu elama ning paneb talle nimeks Tiina. Vanemaks saades aga armuvad Tiina ja Margus ning perepoeg ei taha enam Mariga abielluda. Ühel päeval aga levitab Mari juttu, et Tiina on libahunt ning ta põgeneb külast sajatuste saatel. Mari ja Margus abielluvad ning mitu aastat hiljem, kui Marguse vanemad juba surnud on, kuuleb pere talu taga huntide ulgu ning Margus laseb korraks püssiga, et hunte hirmutada. Ta tabab aga Tiinat ning toob tüdruku tuppa, kus see tema käte vahel sureb.

Mina sain sellest näidendist aru nii, et see näitab ja samas naeruvääristab vanal ajal elanud inimeste tüüpilisi hirme. Hirme, et keegi on kuskil teistsugune ning julgeb olla teistsugune. Ja samas, inimesed ka usuvad peaaegu kõike, mida neile räägitakse. Ükskõik, kust allikast see kuulujutt tuleb, on inimesed kohe hirmu täis ning pigem kardavad ja pelgavad, kui uurivad otsesest allikast järele, kuidas asi on. Ja ma mõtlen sellega seda, et Tiina isegi ei olnud minu arust libahunt, aga asjade kokkulangemisel lihtsalt süüdistati teda. Põhiline süüdistaja oli Mari, kes lükkas jutud käima ning eriti aitas sellele loole kaasa veel ka see, et Tiina ema oli ju ometigi nõid, kes mitu aastat tagasi oli hukatud.

Tiina oli minu jaoks üksik hing, kes kaitses ennast teisi rünnates, kuid samas ei laskunud kunagi samale tasemele, mis teised. Ta ei öelnud kunagi kellelegi halvasti. Ma arvan, et see just Margust Mari asemel köitiski. See vaba ja piiranguteta mõtlemine ning Tiinaga koos olles ei ähvardanud teda ka kohustus Mariga koos olla.

Samas aga pidi Margus ühel hetkel peale jaanipäeva pidu valima Mari ja Tiina vahel ning kuigi ta armastas Tiinat väga, jäi ta siiski koju. Ta ilmselt nägi ära, et Tiinaga külast põgenedes oleks väga keeruline kuskil uuesti sisse sulanduda, sest kuulujutud levivad kiiresti ning keegi ei võtaks neid tegelikult omaks. Ka ei tahtnud ta minu arust oma vanemaid niimoodi reeta ja nende juurest põgeneda. Küll aga arvan ma, et Marit ta ei armastanud, see oli lihtsalt talle peale sunnitud.

Vanaema oli raamatus minu jaoks põhitegelaskuju, sest kuna ta oli poolpime ja väga vana, siis oli ta elutark ning ei hinnanud inimesi välimuse, vaid iseloomu järgi. Ning sellega nägi ta ära, et Tiina on tegelikult vaba ja heasüdamlik inimene ning minu arust tegelikult salaja pooldas ka Tiina ja Marguse kooselu.

Ka oli seal minu meelest ka inimtüüpide põrkumine. Seal oli vaba mõtlemisega ja iseseisev Tiina, kes tegi täpselt nii, nagu tema tahtis. Ja oli pererahvas, kes elas juba mitmendat põlve kindlate traditsioonide ja uskumuste järgi ning ei julgenud astuda piiridest välja. Nad olid ka väga alandlikud ega tahtnud endale tähelepanu tõmmata. Ja sellepärast minu meelest tõmbaski hoopis Tiina Marguse tähelepanu, sest ta oli niivõrd erinev Marist, kes oli harjunud elama alandlikku ja reeglitejärgset elu, kus avatud mõttemaailm puudub. Aga samas ei saa süüdistada kumbagi, sest mõlemad inimtüübid elasid oma elupõhimõtete järgi ning mõlemal olid oma tõekspidamised. Tiina oleks minu arust võib-olla pidanud olema natuke vaoshoitum ning mitte nii keevavereline solvangute ja kuulujuttude suhtes, vaid neid lihtsalt ignoreerima. Perekond peaks aga olema vastutulelikum erinevustele, väärtustama erinevusi.

Me peame rohkem panema tähele inimesi enda ümber.

Nell