Trifiidide päev

Tere jälle,

selle kooliaasta viimaseks raamatuks oli ''Trifiidide päev'', mille on kirjutanud John Wyndham. Raamatut lugema hakates tundus see väga igav raamat, kuid peale umbes neljakümne sissejuhatava lehe lugemist hakkas lugu arenema ning muutus järjest huvitavamaks.

See rääkis mina-vormis ühest mehest nimega Bill, kes jutustas, kuidas ta oli pärast ühe koletisliku taime, trifiidi, mis suudab liikuda ja tappa, rünnakut haiglas ning järsku jäid peaaegu kõik inimesed maailmas pimedaks. Inimesed uskusid, et see oli eelmisel õhtul jälgitud imeline komeedisadu, mis neid kõiki pimestas ning nende nägemisnärvid täielikult halvas. Trifiidid aga on minu arusaamise järgi muundatud taimed, mida kasvatatakse väga rangetes kasvandustes ja millest saab õli. Kui aga kõik pimedaks jäävad, siis ei valva trifiide enam keegi ning nad pääsevad maailma laiali... Haiglas ärgates otsustas Bill minna linna peale vaatama, mis on juhtunud ning leidis veel ühe nägijast tüdruku Josella, kellega koos nad teisi nägijaid otsima asusid. Varsti nad ka mõned leidsid ning asusid nendega koos uut elu rajama, sest praegune tsivilisatsioon oli täielikult kokku kukkunud. Mõne aja pärast nad aga hargnesid ühe lõksu tagajärjel ning leidsid üksteist mõne aja pärast uuesti, luues omale elu kolme pimeda inimese talus. Seal elasid Bill ja Josella suhteliselt rahulikult, neile sündis laps, ning ehitasid üles omale midagi eelneva elu taolist, aidates samal ajal ka pimedaid Dennist, Maryt ja Joyce. Bill sattus ka Susaniga, väikse tüdrukuga kokku, kelle nad samuti enda juurde elama võtsid. Loo lõpu poole aga saabus nende juurde üks suhteliselt õel ja pahatahtlik mees, kes tahtis Briti saartele tekitada vasallsüsteemi, kus Bill oleks oma talus vasall ning tema juures elaks kakskümmend pimedat, kes kõik tema heaks töötaksid. Bill ei olnud sellega mingil juhul nõus ning põgenes koos oma perega öösel ühele väikesele Inglismaa saarele.

See oli siis lühidalt sisukokkuvõte. Ma mõtlesin suhteliselt kaua selle üle, mida autor oma teosega öelda tahab. Raamatu lugu ei olnud minu jaoks iseenesest midagi väga erilist, aga mulle pakkus mõtlemist selle mõte. Mõttest sain mina aru nii, et kui meid ümbritsev maailm järsku kokku kukuks, valitseks täielik kaos. Kaos, milles jääb peale tugevama jõud. Selles kaoses kaovad sisse jäänud harjumused ja kohustused mõne päevaga. Nagu oli näiteks raamatus, et alguses ei tahtnud inimesed poode rüüstada ja sealt toitu varastada, kuid kahe päeva möödudes peksti juba aknaid sisse, sest nälg ja abitusetunne muutusid liiga suureks. Samuti koondusid pimedad kokku, et aheldada endale mõni nägija, kes olekski neile silmade eest. Nii pidi peaaegu juhtuma Josellaga, kui Bill ta päästis. Autor andis sellega edasi, et maailma, meie praeguse korralduse kokkuvarisemiseks piisab ainult mõnest väikesest ettekäändest. Raamatus oli selleks enamus inimeste nägemisvõime kadumine. See näitab, kui õrn ja ebakindel on meie maailm.

Huvitav on ka see, et kui kiiresti kaotavad inimesed mõistuse ja metsistuvad, kui neil pole enammidagi kindlat, mis neid kontrolli all hoiaks. Kui raamatus kõik järsku pimedaks jäid ning said aru, et endist riigi- ja maailmakorraldust enam ei ole, hakati ju kohe üksteise kallal vägivalda ja lubamatuid võtteid kasutama. Ma imestan seda, et Bill suutis säilitada terve mõistuse ega läinud sellega kaasa. Samuti ei nõustunud ta ka vasallistaatusega ning seisis sellele vastu. Ma arvan, et kui ta oleks terve see aeg üksi olnud, siis oleks tema muutunud samasuguseks nagu kõik teised, kuid ta oli koos Josella ja teistega. Raamatus oli ka üks koht, kus Bill tundiski, et ängistav üksindustunne langeb tema peale ning see juba muutis hetkeks tema mõtteid. Nii kaua, kuni ta teiste inimestega koos oli ja nendega rääkida sai, oli kõik hästi.

Samuti on hirm inimestele väga suur motivaator. Kui kõik pimedad said aru, et and enam ei näe, sattusid nad paanikasse ja hakkasid ruttu otsima omale nägijaid, kellega saaks elu edasi elada. Kõige suurem hirm inimesel ongi see, kui miski pole enam endine ning pole millelegi toetuda. Nii kaua, kui on midagi turvalist ja tuttavat, on kõik hästi.

Ma mõtlesin kogu aeg, miks on raamatu nimi just ''Trifiidide päev''. See tundus olevat lihtsalt nimi, millel ei ole mingit sügavamat seost. Trifiidid tundusid mulle samuti mitte midagi nii erilist, ma ei mõistnud, miks neist raamatus kogu aeg räägitakse. Küll aga sain aru, et trifiidid muutusid inimestele järjest ohtlikumateks, sest keegi ei kontrollinud enam nende kasvu ning neid tekkis lõpuks peaaegu sama palju kui inimesi. Trifiidid ohustasid väga inimeste igapäevaelu, nad tapsid kogu aeg inimesi, et oleks millestki toituda. Raamatu lõpus tegeleski Bill põhiliselt sellega, et tõrjus neid aiast tagasi.

Raamatus tahtiski kirjanik ulmekirjandusteosele tüüpiliselt näidata, milline oleks maailm, kui midagi juhtuks. Ta tahtis teha oletuse. Näiteks praegusel ajal on kõik need geenmuundatud taimed ja loomad ju mõnes mõttes sarnased raamatus olevate trifiididega. Võib-olla ta üritaski meid hoiatada.. Seega oli ''Trifiidide päev'' teaduslik fantastika.

See raamat mulle mõnes mõttes meeldis, aga samas ka väga ei meeldinud. Mulle meeldis see mõte, mida autor edasi andis, kuid lugu oli suhteliselt keskpärane. Trifiidide osa raamatus jäi mulle lõpuni natuke ebaselgeks ja põhiliselt oli ikkagi rõhk inimkonna ebastabiilsusele ja tegelikule varjatud nõrkusele. Samuti ei meeldinud mulle see, et raamatu alguses oli liiga pikk sissejuhatav osa, kus Bill rääkis oma eelnevast elust ning see oli suhteliselt igav. Aga tegelikult mulle meeldivad sellised raamatud, kus ei ole sõnumit kohe näha. Et sa peaksid ikka natuke mõtlema, mitte sulle ei ole see kandikul ette kantud. Niimoodi on tänapäeval päris palju, kõik need telekad jne. See on aga juba järgmine teema, mille üle arutada. Üldkokkuvõttes mulle siiski meeldis.

Nell